Hakkasin joonistamisega tõsisemalt tegelema pärast poja sündi. Eelnevalt olen õppinud juuksuriks ja veidi aega ka töötasin sellel erialal Tartus. Saatuse tahtel tulin Tallinnasse elama ja asusin tööle riidepoes klienditeenindajana. Kogu aeg oli mul teadmine, et ma ei ole veel leidnud seda, millega tegelikult südamest tegeleda soovin. See oli minu jaoks hirmutav. Mulle näis, et kõik teised inimesed teavad, millist tööd nad siin elus teha tahavad. Mu peast käisid läbi igasugused mõtted ja kartus, et äkki ma ei leiagi seda päris oma teed. Kadestasin südamest neid, kes lähevad tööle suurima rõõmuga, kelle jaoks seal oldud aeg möödub justkui lennates.
Kui ma lapseootele jäin, teadsin, et minu elu peamiseks eesmärgiks saab nüüd oma pojast tubli ja toreda noormehe kasvatamine. Veidi aega enne rõõmustavat beebiuudist nägin üht huvitavat unenägu. Ekslesin tühjadel tänavatel, olin segaduses ja ei teadnud kuhu minna, mind ajas keegi taga. Vaatasin kaugele ette ja nägin väikese poisi varju, kes näitas sõrmega mulle suunda, kuhu joosta ja nii igal tänaval. Poja sirgudes hakkasin lihtsalt oma lõbuks, ajaviiteks, joonistama ja peagi tulid juba esimesed tellimused neilt, kes mu töid näinud olid. See oli mulle kinnitus, et teen õiget asja ja mu töö tulemus meeldib ka teistele. Sain sel ajal ka seletuse oma unenäole: mu väike poeg Simon oligi minu teejuht seal unenäos. Tema ilmaletulek tõigi joonistamise minuni ja see ongi see, mida ma armastan, mida tehes aeg justkui lendaks. Joonistades kaotan täielikult ajataju, naudin seda ise väga ja saan oma töö tulemustega rõõmustada nii ennast kui ka teisi. Minu järeldus: elus juhtuvad kõik asjad põhjusega ja igal asjal on mõte, nii heal kui ka halval.Seda postitust sponsoreerivad meie partnerid Wigs
Vabal ajal tegelen ma spordiga, käin jooksmas, rattaga sõitmas, teen joogat ja eks lapsega tegelemine on ka paras sport.
